Rahvusvaheline õppekeskkond on hüppelaud edasiseks
Veel mõne aja eest rääkisime Eestist kui Baltimaade kindlast liidrist igas valdkonnas. Talvel sõnastas peaminister Kaja Kallase majandusnõunik Ardo Hansson karmi tõe, et meie Balti naabrid on meile järele jõudnud ja mõneski valdkonnas meist möödunud.
Nii on näiteks logistikavaldkonnas Riia lennuvälja ja Air Balticuga, millele ei ole Eestis õigupoolest enam midagi vastu panna. Selle asemel et ise sama hästi või paremini teha, hoopis kirutakse Air Balticut, mis erinevalt Nordicast teeb Tallinnast otselende teistesse Euroopa riikidesse.
Leedu on viimastel aastatel palju agressiivsemalt välisinvesteeringuid riiki meelitanud, kui on seda teinud Eesti. Kui uskuda eksperte, hakkab Leedu ka meile kuulsust toonud digimajanduses Eestile kandadele astuma. Just Vilniusest, mitte Tallinnast, räägitakse rahvusvahelises infotehnoloogia kogukonnas juba paar aastat kui Ida-Euroopa Silicon Valleyst.
Hansson võttis oma hoiatuse kokku tõdemusega, et me ei eristu oma Balti naabritest enam millegi poolest. Võib öelda niimoodi, et haridusvaldkonnas on meil siiski veel edumaa. Eri indikaatorid põhi- ja keskhariduse taseme kohta seda siiski näitavad. Aga kiiresti muutuvas maailmas ütleb minu sisetunne, et üha olulisem pole mitte jälgida tuupimiskooli edetabeleid, vaid vaadata pingeridasid selle kohta, kuidas on õpilased hilisemas elus läbi löönud. Seega on kahtlemata üha olulisem noore inimese oskus ja võime saada hakkama rahvusvahelises keskkonnas.
Hea stardipagas kodumaalt
Esmapilgul võiks öelda, et me püsime ka selles kategoorias päris kenasti eesotsas. Näiteks Global Economy vastavas edetabelis oleme 2018. aasta seisuga 20. kohal. See edukus on suhteline, sest meist eespool olevatest riikidest 18 on Euroopa riigid. Pealegi on meie koht tabelis seotud valdavalt nn ükssarvikutega, mis ei pruugi olla lõpuni jätkusuutlik. Kui vaadata, kui rahvusvahelistunud on meie haridussüsteem, siis on mure suurem.
Parima 200 hulgas meie ülikoole ei ole (Times Higher Education’s ranking of the World’s Most International Universities 2021). Üldpildis domineerivad siin Ameerika ja Hiina ülikoolid. On päris palju ka Venemaa ülikoole ja esikohal on juba mitu aastat olnud Hongkongi ülikool. Loomulikult on parima 20 hulgas nagu ikka umbes pooled ülikoolid Ühendkuningriigist. Eestile kõige lähem hästi rahvusvahelistunud ülikool on Aalto ülikool Soomes. Aga isegi Soomest ja Rootsist on ülikoolide rahvusvahelisuse edetabeli parima 200 hulgas kummastki kaks. Mulle näib, et Eesti koolilõpetajad peaksid oma tulevikku planeerides jälgima rohkem just seda edetabelit. Veel parem oleks, kui tuleviku kavandades saaksid Eesti koolilõpetajad näha selles tabelis vähemalt ühte või kahte Tallinna kõrgkooli. Mis oleks parem, kui meie pealinnas saaks õppida võimalikult rahvusvahelises keskkonnas, et koguda võimalikult hea stardipagas kodumaal, olemaks valmis konkureerima globaliseerunud tööturul? Ingliskeelsed õppekavad vajavad rohkem välistudengeid eri paikadest, sest peamiselt Eesti õpilaste omavaheline suhtlus inglise keeles ei ole sama kui õppida koos inimestega mujalt maailmast.
Tänapäevas maailmas vajalikku kultuuriliste erinevuste tunnetamist ei saa õppida raamatust või YouTube’ist. Selleks tuleb erinevate inimestega otse suhelda. Ka mitu uuringut näitavad, et rahvuste poolest mitmekesine akadeemiline keskkond on hea paik, edendamaks kultuuridevahelist mõistmist. See annab keskkonnas viibijatele uusi perspektiive ja teadmisi, millest monorahvuslikus õpiruumis ilma jäädaks.
Hariduse rahvusvahelistumine on aga valdkond, millest lähtuvad rahvusvahelistumise kõik ülejäänud suunad: rahvusvahelised ärikontaktid, töörändeharjumus jne. Näiteks on teada-tuntud fakt, et rahvusvahelised ärid sünnivad enamjaolt rahvusvaheliste ülikoolide kaudu saadud kontaktibaasi alusel, kui seda toetab koalitsiooni majandus- ja tööjõupoliitika. On aeg ka pealinna valitsedes lähtuda samadest põhimõtetest. Võita on majanduslikult nii Tallinnal kui ka Eestil tervikuna, juba praegu jätavad välistudengid Eesti majandusse 33 miljonit eurot, lisaks õppemaks (EPL, 19.7).
USA-s, rahvusvahelistunud ülikoolide Mekas, on rahvusvaheliste tudengitena USA-sse läinud inimeste asutatud umbes neljandik ükssarvikuid. Kui 2004. aastal ei oleks üks Brasiilia noormees Mike Krieger läinud õppima Stanfordi ülikooli, ei oleks ta kohanud Massachusettsist pärit kaastudengit Kevin Systromi, kellega ta asutas 2010. aastal sotsiaalmeediaplatvormi Instagram. Loodan, et üks selline rahvusvahelise tudengiga edulugu algab peagi ka Tallinnast.
Praeguse koalitsiooni seisukohad hariduse rahvusvahelistumise kohta pole otseselt teada, aga igal juhul on mul hea sisetunne, et rahvusvahelisust Eestis on võimalik jõudsalt edasi arendada, sest praeguses valituses ma võõraviha ei kohta.
Rahvusvahelistumine algab sellest, kuidas me Eestisse saabuvatesse inimestesse suhtume, ja lõppeb sellega, milliseid võimalusi nendele pakume. See on ülioluline, sest talentide pärast konkureeritakse maailmas halastamatult. Ja selles konkurentsis ei saa käed rüpes istuma jääda ka Tallinn, vaid pärast kohalikke valimisi tuleb pealinnal endal initsiatiivi üles näidata, et võtta Vilniuselt Ida-Euroopa Silicon Valley hüüdnimi.
Artikkel ilmus 24.08.2021 Eesti Päevalehes.