Põhikooli jäik raamistus pärsib poiste haridusteed
Ehkki ühiskonnas räägitakse soolisest ebavõrdsusest kui eelkõige naiste jaoks ebasoodsast olukorrast, on seis põhikoolis vastupidine. 7.-9. klassi lõikes katkestavad poisid oma haridustee kaks korda tõenäolisemalt kui tüdrukud, kirjutab Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi (Reformierakond).
Soolise ebavõrdsuse kirjutamata reegel on, et see on kaldu meeste kasuks ja naiste kahjuks. Palgalõhe, naiste alaesindatus kõrgetel positsioonidel ühiskonnas ja organisatsioonides ning nende vähene ettevõtlikkus on vaid üksikud näited meie ühiskonnas lokkavast soolisest ebavõrdsusest. Aga kui liigume täiskasvanud meeste ja naiste maailmast põhikooli ning poiste ja tüdrukute juurde, ootab meid hoopis teistsugune vaatepilt – statistiliselt on poisid põhihariduse riskigrupp, sest tüdrukutega võrreldes ei saa nad nii hästi põhikoolis hakkama.
Kuidas üldse väljendub sooline võrdõiguslikkus hariduses? See termin tähendab võrdset juurdepääsu kõikidele haridusastmetele, mis peaksid andma võrdsed võimalused tüdrukutele ja poistele formaalse ja mitteformaalse hariduse omandamiseks. Neli hariduse soolise võrdõiguslikkuse mõõdet on:
1. juurdepääs, mida mõõdetakse tegeliku osalusega; 2. õppeprotsess ehk stereotüüpide vabad meetodid ja materjalid; 3. õpitulemused, mida mõõdetakse haridustee pikkuse ja kvalifikatsiooniga; 4. haridusjärgsed tulemused, mille all peetakse silmas karjäärivõimalusi ja ressursse.
Peamine soolise võrdõiguslikkuse probleem Eestis on poiste põhikoolist väljalangemine, mis on keskmiselt kaks korda tõenäolisem kui tüdrukute väljalangemine.
Peamine soolise võrdõiguslikkuse probleem Eestis on poiste põhikoolist väljalangemine, mis on keskmiselt kaks korda tõenäolisem kui tüdrukute väljalangemine. 2016. aasta haridus- ja teadusministeeriumi raporti kohaselt langeb igal aastal põhikooli kolmandast astmest ehk 7.-9. klassist välja keskmiselt 0,5-0,6% õpilastest – ülekantuna käimasolevasse õppeaastasse võib eeldada, et oma koolitee katkestavad hinnanguliselt 188-226 põhikooli III astme õpilast, kellest möödunud aastate näitel on umbes kaks kolmandikku poisid ja üks kolmandik tüdrukud.
Soo põhjal eristatult langes 2015. aastal koolist 0,7% poistest ja ainult 0,3% tüdrukutest ning selline jaotus on iseloomulik ka aastatele 2011-2014. Kuna siiani pole üritatud poliitikakujundajate tasemel soolise võrdõiguslikkuse teemat hariduses lahendada, võibki üpris kindel olla, et samasugune jaotus kehtib tänagi – eeldusel, et probleem pole süvenenud. Ei tasu ka hellitada lootusi, et poisid omandavad põhihariduse hilisemas elus – statistikaameti andmetel oli 2017. aastal 20-24-aastaste seas 691 meest ja 279 naist, kellel on ainult kuue klassi haridus. Vanusegrupis 25-29-aastased on lõhe meeste ja naiste vahel veelgi suurem, esimese kuue klassi haridusega on 1204 meest ja 334 naist.
Ei tasu hellitada lootusi, et poisid omandavad põhihariduse hilisemas elus – statistikaameti andmetel oli 2017. aastal 20-24-aastaste seas 691 meest ja 279 naist, kellel on ainult kuue klassi haridus.
2015. aastal ei jätkanud põhihariduse järel õpinguid 3% tüdrukuid ja 4,3% poisse. Kui õpinguid jätkatakse, on poiste hulgas populaarsem kutsekool ja tüdrukute hulgas gümnaasium, aga usutavasti põhjustavad seda ühiskonnas levivad hoiakud ja suhtumine, mis on ühtlasi ka valdavaks põhjuseks kutsekoolis ja ülikoolis erialade lõikes väga ebaühtlasele soolisele jagunemisele.
Uuringute kohaselt on poistel näiteks matemaatikas isegi teatud eelis, nimelt tunnevad poisid sellega seoses vähem ärevust. See pole ainult Eesti poiste unikaalne võime, vaid nii on PISA testide järgi peaaegu kõikides OECD riikides. Pealtnäha triviaalne eelis, kuid ärevuse puudumine võimaldab õpilasel paremini keskenduda ja realiseerida õpitud teadmisi ja oskuseid. Kui õpilane on ärritunud, stressis või tunneb hirmu, sooritab ta hindelisi töid alla poole oma reaalsete võimete.
Aga kus peitub probleemi tuum? Miks on põhikool poistele vaevarikkam või vastumeelsem kui tüdrukutele? Kindlasti võib välistada oskuste erinevuse, sest PISA testide järgi on tüdrukud küll paremad lugejad, kuid see on ka ainus oskus, kus poiste ja tüdrukute vahel märkimisväärne lõhe on. Nõnda võibki spekuleerida, et tänu puuduvale ärevusele on poisid matemaatikas tüdrukutest napilt paremad, kuid loodusteadustes ja probleemilahendamises on tüdrukud ja poisid võrdsed.
Igapäevane elu koolis näitab, et põhikooli jäik raamistus on poistele raskemini vastuvõetavam kui tüdrukutele. See ei ole tingitud õpilase intellektuaalsest võimekusest, keskendumis- või kuuletumisvõimest – see on noore inimese kasvav iseloom ja individuaalsed eripärad. Pedagoogiline psühholoogia ütleb selgelt, et kasvueas poiste ja tüdrukute psühholoogia reageerib erinevalt koolikeskkonnale ning seal nõutavale. Noored poisid kipuvad olema püsimatud ning õppeainete edukaks läbimiseks vajalik hoolsus ja järjepidevus tulevad nende jaoks raskemalt kui tüdrukutel.
Igapäevane elu koolis näitab, et põhikooli jäik raamistus on poistele raskemini vastuvõetavam kui tüdrukutele. See ei ole tingitud õpilase intellektuaalsest võimekusest, keskendumis- või kuuletumisvõimest – see on noore inimese kasvav iseloom ja individuaalsed eripärad.
Teine põhjus on eeskätt poiste seas leviv mässumeelsus ning rahulolematus koolisüsteemi ja -kultuuri suhtes – peamine etteheide on, et õpe ei ole reaalse eluga seotud ning kool ei paku neile eluks vajalikke oskuseid ega teadmisi. See vähendab poiste motivatsiooni, mille tulemuseks ongi kehvad õpitulemused ja põhikoolist väljalangemine. On see siis vanemate poolt antud kasvatus või bioloogiline suundumus, mis neid stereotüüpe loob – seda on raske üheselt väita.
Mõistan, et mu selgitused võivad mõjuda ülekohtuselt stereotüüpselt, kuid kinnitan, et need on väljendatud heausklikult ja põhinevad empiirial. Kindlasti ei pea ma silmas kõiki Eesti poisse ja tüdrukuid, kes on täna põhikooli kolmandas astmes ning keda on kokku ca 37 600 õpilast – ma räägin väiksest segmendist poistest, kelle jaoks on põhikool võrreldes nende eakaaslastega palju vaevarikkam ning kelle seas on hinnanguliselt 150 poissi, kes sel õppeaastal langevad põhikooli kolmandast astmest välja.
Martin Ehala kirjutas 26. aprillil Postimehe Meie Eesti rubriigis, kuidas Eestis pole erineva sotsiaalmajandusliku taustaga õpilaste koosõppimisel statistiliselt olulisi tagajärgi, mis omakorda vähendab ühiskonnas levivat ebavõrdsust. See on äärmiselt positiivne, sest võrdõiguslikkus hariduses, olgu selleks sooline või sotsiaalmajanduslik, on märk hariduse kõrgest tasemest – haridusest, mis annab kõigile võrdsed võimalused ja suhtub õpilasse kui indiviidi. See on haridus, kus kedagi ei jäeta maha. Niimoodi väärtustame igat last, kes oma jala üle kooli lävepaku tõstab.