Search
  • Toomas Kruusimägi

Kuidas tulla välja tööjõukriisist?

Haridussüsteemi ei defineeri tellistest haridusrajatised, vaid kvaliteet ja kvantiteet, mida pakutakse telliste taga ning kuidas see omakorda suhestub tehnoloogia arengutega ja tööturu vajadustega, kirjutab Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi (Reformierakond).

Peaaegu kõik poliitilised erakonnad on ühel meelel, et integratsioon toimib kõige paremini läbi ühtse haridussüsteemi ning see arengusuund on praeguseks juba peaaegu kokku lepitud. Kuid lisaks lõimumisele tuleb meil rääkida hariduse puhul ka tööturu vajadustest, hariduse rahastamisest ja õpetajate puudusest.

2021. aastal hakkab pihta seitsmeaastane uus Euroopa Liidu eelarveperiood ning teadupärast on toetused eelmise perioodiga vähenemas ja Eesti on aegamisi muutumas abisaajast abiandjaks. Sellest tulenevalt on minu arvates kõige laiapõhjalisem küsimus Eesti haridussüsteemis, kas me oleme 15 aastaga liikmesriigina eurotoetuste eest oma haridussüsteemi eesmärgipäraselt reforminud nii, et me suudame iseseisvalt oma haridussüsteemi ülal pidada ja arendada, kui eurotoetused hakkavad vähenema. Seetõttu peame ka väga hoolikalt kaaluma, millised on viimased investeeringud eurotoetuste eest meie haridussüsteemi edendamiseks.

Eesti majanduskasv pidurdub selgelt tööjõukriisi tõttu. Tööjõuturul on korraga puudus kutseharidusega oskustöölistest ja kõrgharidusega spetsialistidest, ent silma paistab ka noorte hulk, kes ei leia ülikoolis omandatud kõrgharidusele tööturul rakendust. Kindlasti on see koht, kus tuleb üle vaadata riiklikud tellimused kutsehariduse ja kõrghariduse õppekohtadele ning teha vajalikke korrektuure. Tuleb leida lahendus ka küsimusele, kas Eesti suudab minna kaasa Tööstusrevolutsiooniga 4.0, mille jaoks on meil vaja lähitulevikus vastavat kompetentsi – automatiseerimine, andmete analüüs, küberturve, IT-süsteemide arendus ja AI algoritmide arendamine.

Arvestades seda, et juba täna loobuvad mõned ettevõtted äri kasvatamisest, sest tööturult on STEM (Science, Technology, Engineering and Mathematics) haridusega inimeste leidmine on muutunud väga keeruliseks ning aina rohkem rabatakse tudengeid otse koolipingist. See tõestab, et haridusministeerium ei ole viis-kümme aastat tagasi ettenägelikult hinnanud tööturu vajadusi ning ülikoolid ei ole teinud adekvaatseid korrektuure õppekohtade arvus ja uute õppekavade avamisel.

Selleks, et tööjõukriisist välja tulla, tuleb selle suure laeva kurssi muuta ning seda tuleb teha kiiresti, kuid kalkuleeritult. Eesti vajab täna ja tulevikus kõrgharitud andmeanalüütikuid, insenere, IT-spetsialiste, arste, õpetajaid, teadlasi ja puidutehnolooge. Nemad oskavad lahendada suuri ja keerulisi väljakutseid, mille ees tuleviku Eesti seisab. Otsuseid tuleb teha kiiresti, sest haridussüsteemis tehtud otsused kannavad vilja alles minimaalselt mitme aasta pärast, kui esimesed vilistlased hakkavad ennast tööturul samm-sammult realiseerima.

Arvestades seda, kui väike on Eesti haridussüsteem, tuleb meil alla neelata üks mõru pill – meile ei ole otstarbekas kõiki riigi ja majanduse toimimiseks vajalikke nišši-erialasid Eesti ülikoolides õpetada ning selle asemel tuleks eurotoetustega luua stipendiume, mis on suunatud välismaal õppivatele Eesti tudengitele, kes ei leia endale vastavat erialast õppekava Eestis, kuid kelle erialaste teadmiste järele on Eestis reaalne vajadus.

Senisest rohkem tähelepanu ja eurotoetusi tuleb suunata ka ümberõppimisele ning kutse- ja kõrgharidusasutused peavad oma näo rohkem pöörama täiskasvanute poole. Tehnoloogilised arengud kaotavad nõudluse teatud töökohtade järele ja avab uksed järgmistele. See on loomulik protsess, aga inimene ei tohi jääda selles kaotajaks, vaid talle tuleb anda ümberõppe näol järgmisi võimalusi. Ümberõpe muutub väga akuutseks teemaks siis, kui Eesti otsustab PÕXITi kasuks ning ligi 7500 põlevkivitööstusega seotud inimest vajavad ümberõpet.

Haridussüsteemi ei defineeri tellistest haridusrajatised, vaid kvaliteet ja kvantiteet, mida pakutakse telliste taga ning kuidas see omakorda suhestub tehnoloogia arengutega ja tööturu vajadustega. Koolivõrgu korrastamine ja hariduse e-teenuste arendamine on olulised, kuid lõppude lõpuks taandub haridussüsteem ikkagi inimestele – õpilastele ja õpetajatele.