Search
  • Toomas Kruusimägi

Direktoritele suunatud koolikius

Koolide täielik iseseisvus vabastaks nad omavalitsuste tujudest, kirjutan Eesti Päevalehes.

Elu näitab, et praegu on koolijuhid liiga tugevasti omavalitsuse võimuses. Liiga tihti oleme näinud, kuidas kohalikud omavalitsused kasutavad oma poliitilist võimu koolijuhtidele koha kättenäitamiseks.

Sageli podiseb konflikt pikka aega ja tekitab probleeme nii hoolekogu kui ka lastevanematega. Laiema avalikkuseni jõuavad need vastuolud tavaliselt alles siis, kui pingeline olukord kulmineerub plahvatusega. Enamasti tähendab see koolijuhi jaoks ametist vabastamist. Hiljuti on sellised juhtumid aset leidnud Märjamaal, Kiviõlis ja Viimsis.

Ka ministeeriumid on poliitilised üksused ja pole mõeldav juhtida kogu elu ministeeriumite kaudu.

Kas see ongi uus normaalsus? Ja kui ei ole, siis missugune võimalik lahendus aitaks selliseid juhtumeid ära hoida? Üheks lahenduseks on pakutud üldhariduse riigistamist, mida tegelikult juba riigigümnaasiumite kujul üsna jõudsalt üle Eesti ellu viiakse. On aga päevselge, et sellega kaasneb hulk probleeme ja kogu üldharidust riigistada ei ole teostatav ega mõistlik. Mõned haridustöötajad on väljendanud mõtet, et koolijuhtidega võiks töölepingud sõlmida haridus- ja teadusministeerium, sest see vabastaks direktorid omavalitsuste isetegevusest. Jällegi, riigistamise kaudu on esmapilgul kerge eri probleeme lahendada, aga lõppude lõpuks see ei toimi, sest ka ministeeriumid on poliitilised üksused ja teiseks ei ole mõeldav hakata kogu Eesti elu juhtima ministeeriumite kaudu.

Hoopis detsentraliseerimine

Mina arvan, et lahendus ei ole tsentraliseerimine, vaid detsentraliseerimine.

Riigid üle maailma püüavad kohandada oma haridussüsteemi tänapäeva ühiskonna vajadustega. Ühiskonnas toimuvate muudatuste tõttu vajavad koolid tänapäeval teistsuguseid juhtimisvorme, kus rõhuasetus on kooli autonoomial, vanematel ja kogukonnal. Seega ei peaks vastutus kooli arengu ja juhtimise eest enam lasuma ainult kohalikul omavalitsusel, vaid lapsevanematel ja kooli juhtkonnal. Selleks tuleks anda koolidele seadusega iseseisva juriidilise asutuse staatus. Usun, et nii Eesti ühiskond, lapsevanemad kui ka koolid on selliseks muudatuseks valmis.

Jah, ka praegu töötavad hoolekogud osas koolides kenasti ja täidavad oma funktsioone, kuid selleks et neist saaks sisuliselt kooli juhtorgan, tuleks sinna kaasata ka vilistlased, õpilased ja kooli pidaja-omaniku esindajad. Ka direktori valimine võiks kuuluda hoolekogu pädevusse. Tegelikult oleks see kooli arengu ja tegevuse suunamise kõrval hoolekogu oluline, kui mitte kõige olulisem roll.


Tekiks konkurents

Praegu saab direktor tööle asudes praktiliselt tähtajatu töölepingu. Seda pilti on küll üritatud formaaljuriidiliselt segada, kuid sisuliselt see olukorda ei muuda. Kui hoolekogu saaks koolijuhi valida, tekiks direktorite tööturul konkurents, mida praegu ei ole. Samuti tekiks võimalus direktorite tööd perioodiliselt ja sisuliselt hinnata ning motiveerida direktoreid pidevalt ennast arendama ja oma praktikat täiustama.

Laienenud vastutusaladega toimetulekuks vajab tänapäeva koolidirektor mitmekülgseid oskuseid alates õppimise juhtimisest tänapäevase õpikäsituse kontekstis ning lõpetades inim- ja finantsressursside haldamisega. Selleks et meie koolidesse tuleks suurepäraseid koolijuhte, võiks direktorite puhul pedagoogilise hariduse nõudeid oluliselt leevendada. Koolijuht nagu iga teinegi tippjuht peaks läbima näiteks sissejuhatava koolituse ja iga-aastase täiendkoolituse, et oma oskusi ajakohastada ja end arenguga kurssi viia.

Erakond Eesti 200 on hakanud rahvaalgatuse korras allkirju koguma ettepanekule, et direktorit tööle võtta ja vallandada saaks ainult hoolekogu nõusolekul. Ettepaneku suund on iseenesest õige, aga kui minna mingit süsteemi muutma, siis ei ole mõtet teha seda kosmeetiliselt.