Õpetajateta pole haridust
Nüüd, kus valitsus on end läbi paljude hädade tööle rakendanud, on paslik vaadata ette ja natukenegi prognoosida, mida koalitsioon võiks päriselt ära teha. Mina kui koolijuht vaatan kitsalt oma valdkonda, milleks on haridus, sest ei taha hüpata üle oma varju. Kuigi, nagu nädalad on näidanud, annab jumal ministri ameti, annab ka ilmselt mõistuse, kirjutab Tallinna Inglise Kolledži direktor (Reformierakond) Toomas Kruusimägi.
Kirjutan valitsuse haridusplaanist, mis on kirjas koalitsioonileppes. Õigemini tuleks analüüsida neid asju, mida seal kirjas ei ole, ja neid on ju väga palju, kui arvestada, et see valitsus on deklareerinud oma soovi valitseda neli aastat.
Kohe esmapilgul hakkab silma, et valitsus pole oma haridusplaanis sõnagagi rääkinud rahvusvahelisest haridusest, mis on kummastav. Olukorras, kus Eesti järgmise perioodi edukus sõltub ainult meie võimest rahvusvahelistuda, tekitab selline valitsuslepe kerget õõvastust. Milline on meie visioon ülikoolide rahvusvahelistumise kohta? Milline on riigi visioon selle suhtes, kuidas jätkame alg-, põhi-, ja keskhariduse tasemel rahvusvahelistumist?
See on teemavaldkond, millega ma puutun iga päev kokku ja tean, et nõudlus korraliku rahvusvahelise hariduse järele on juba praegu mitu korda suurem kui meie haridusvõrgu võimekus seda pakkuda. Selles vallas on olnud eri visioone. Näiteks minu nägemus on olnud liikuda Soome mudelit pidi, kus üritatakse avalikest vahenditest maksimaalselt rahvusvahelist haridust toetada, sest on aru saadud, et see ei ole vajalik ainult riiki saabuvatele spetsialistidele, vaid ennekõike selleks, et garanteerida oma järelkasvule kvaliteetne start laia maailma.
Eksisteerib ka teine arusaam, mis põhineb ameerikalikul loogikal, et rahvusvahelise hariduse peavad kinni maksma need, kes seda ise soovivad. Minu vastuargument on olnud, et sedapidi süvendame hariduslikku ebavõrdsust, aga see on eraldi debati teema.
Praegu sammume aasta-aastalt üha kihistuvama ühiskonna poole, sest noormees, kellel ei ole põhiharidust, on tuleviku mõttes eluheidik.
Saan väga hästi aru ka nendest eraettevõtjatest, kes on meeleheitel ja asutanud selleks erakoole, et oma töötajate lastele siiski mingil tasemel haridust pakkuda. Minu juures käivad eri riikide saadikud pidevalt väga konkreetselt uurimas, kas inglise kolledžisse on võimalik tulla õppima, ja ka väga palju on üldises plaanis olnud juttu sellest, kuidas Eesti riik lähiaastatel rahvusvahelise hariduse andmist ette kujutab.
Teine punkt, mida koalitsioonilepe käsitleb võrdlemisi pinnapealselt, on Eesti õpetajate tulevik. Koalitsioonileppes ei ole siduvaid lubadusi õpetajate palga kohta, mis on minu meelest huvitav ühe konservatiivse valitsusliidu puhul, millele võiks olla põhiküsimus eestikeelse hariduse kestlikkus. Võime teha eesti keele suhtes suuri sõnu, aga kui meil pole kvaliteetseid õpetajaid eri ainevaldkondades, siis ei ole sellest lihtsalt kasu.
Isegi Tallinna kesklinnas asuvatele koolidele on üha keerulisem leida korralikke õpetajaid ja kui kuulen oma maakoolide kolleegide juttu, siis see on, uskuge mind, võrdlemisi ahastamapanev.
Õpetajate puudus ja hariduslik kihistumine on väga tihedalt seotud. Nimelt oleme praeguseks jõudnud olukorda, kus poiste väljalangemus enne põhikooli lõppu on kaks korda suurem kui tüdrukutel. Loomulikult on siin tegemist laiema sotsiaalse küsimusega kui ainult haridus, aga korralike õpetajate olemasolul oleks siiski võimalik väljalanguse probleemi oluliselt leevendada. Praegu sammume aasta-aastalt üha kihistuvama ühiskonna poole, sest noormees, kellel ei ole põhiharidust, on tuleviku mõttes eluheidik. Just see on hariduse peamine probleem ja vajaks kiiremas korras arutelu riiklikult tähtsa küsimusena Eesti parlamendis.
Siiski lõpetaksin optimistlikult, sest tahaksin uskuda haridusministri sõnu. Kui temalt küsiti, mis on Eesti hariduse võtmeküsimus, vastas ta: õpetajad.